Allergoloogia

Allergoloogia on sisehaiguste valdkonda kuuluv meditsiiniharu, mis tegeleb inimese immuunsüsteemi põhjustatud ülemäärasest reaktsioonist ehk allergilisest reaktsioonist tingitud haigustega. Allergoloogid on arstid, kes on saanud allergoloogia alase eriväljaõppe ja tegelevad allergiaga seotud haiguste diagnoosimise, jälgimise ning raviga. Sageli spetsialiseeruvad allergoloogiale lastearstid või pulmonoloogid.

Allergoloogia on tihedalt seotud mõistetega nagu allergeen ja allergiline reaktsioon. Allergia kujutab endast organismi immuunsüsteemi reaktiivsuse muutumist ja suuremat tundlikkust tavaliselt ohutu aine vastu. Allergia avaldumine võib olla erinev – näiteks astma, nohu, silma sidekestapõletik, atoopiline dermatiit, nõgestõbi või anafülaksia. Sensibiliseerumist (tundlikuks muutumist) mingi allergeeni suhtes väljendab spetsiaalselt selle aine vastaste IgE antikehade sisalduse tõus organismis.

Allergeen on mistahes organismiväline orgaaniline või anorgaaniline aine, mis kutsub kokkupuutel keha immuunrakkudega esile põletikuga seotud signaalainete vabanemise kaitserakkudest ehk immuunrakkudest. Immuunsüsteemi kaitsereaktsiooni käivitavate signaalainete (sh histamiin) vabanemise tagajärjel tekivad inimesel põletikule omased sümptomid nagu turse, punetus, temperatuuri tõus, sügelus ja nahalööbed. Mõnikord on allergiline reaktsioon väga tugev ja haarab inimese hingamisteid, põhjustades turset kõripiirkonnas ja hingamispuudulikkust. Ülitugevat ja eluohtlikku allergilist reaktsiooni nimetatakse ka anafülaktiliseks reaktsiooniks, millega kaasnevad vereringesüsteemi häired, hingamispuudulikkus ja teadvusekadu. Kui anafülaktilise reaktsiooni korral ei manustata esimestel minutitel adrenaliini, siis muutub inimese seisund kiiresti eluohtlikuks.

Allergiliste haiguste diagnoosimine võib toimuda üksnes arstliku läbivaatuse ja patsiendi antud informatsiooni põhjal. Sageli on allergilisele reaktsioonile omased iseloomulikud sümptomid nagu nahalööve, nohu, silmade punetus või spetsiifiline kopsude kuulatlusleid (n-ö kiuned väljahingamisel). Samas on sageli vajalik ka allergiatestide tegemine, et määrata kindlaks allergeenid, mida tuleks võimalusel vältida. Allergia esmane ravi ongi allergiat põhjustavate ainetega kokkupuute vältimine. Allergiatestid jagunevad laias laastus kahte gruppi: veneanalüüsiga IgE antikehade määramine ja epikutaantestid ehk allergeenidega plaastrid ehk lapitestid. Vereanalüüsiga saab määrata mitmete sissehingatavate allergeenide (nt erinevad õietolmud) ja toiduallergeenide (nt viljatooted) vastaseid IgE antikehade kontsentratsioone. Miinuseks on see, et antikehad võivad organismis olla, kuid see ei tõesta, et need põhjustaksid allergilist reaktsiooni ja patsiendi kaebusi. Epikutaantestid ehk lapitestid on allergilise kontaktdermatiidi diagnoosi kinnitamise kõige olulisem uuringumeetod. Testi käigus kinnitatakse nahale plaastri abil konkreetne uuritav allergeen, mis põhjustab sellele tundlikel (allergiliseks muutunutel) kontakti kohal põletikureaktsiooni. Epikutaantesti miinus on selle kõrgem hind ja protseduuri läbiviimise keerukus. Samas on on võimalik tõestada konkreetse allergeeni mõju organismile. Põletikureaktsioon nahale tekib vaid sensibiliseerinutel ehk uuritava aine suhtes allergilistel inimestel.

Allergiliste haiguste ravimine on enamasti suunatud patsiendi sümptomite leevendamisele ehk tegemist on sümptomaatilise raviga. Peamised ravimid, millega sümptome leevendatakse on kas antihistamiinid või kortikosteroidhormoonide (neerupealise hormoonide) derivaadid. Vanema põlvkonna antihistamiinid  omavad ka rahustavat ja uinutavat mõju, mistõttu neid kasutatakse mõnikord ka unerohuna. Patsientide seas on siiski eelistatud uuema põlvkonna n-ö mitteväsitavad antihistamiinid. Kortikosteroidhormoone sisaldavaid ravimeid manustatakse eelistatult lokaalselt ninapihusti, inhaleeritavate astmaravimite või nahakreemi vormis. Tugevamate ja süsteemsemate reaktsioonide korral on näidustatud ka suukaudne või süstitav ravimvorm.

Samas on mõningatel harvadel juhtudel näidustatud spetsiifiline immuunravi, kus organismi ülemäärane allergiline reaktsioon, mingile konkreetsele allergeenile, suudetakse selle käigus neutraliseerida. Spetsiifiline immuunravi tähendab haigust põhjustava allergeeni või allergeenide segu süstimist patsiendile väga väikestes, kuid järk-järgult suurenevates doosides, et vähendada tundlikkust haigust esilekutsuva allergeeni suhtes. Allergeenspetsiifilist immuunravi võib alustada patsientidel: 1) kellel on allergoloog-immunoloogi või lasteallergoloogi poolt diagnoositud IgE-vahendatud allergiast tingitud anafülaksia, allergiline riniit, rinokonjunktiviit ja/või astma; 2) kellel puuduvad vastunäidustused allergeenspetsiifiliseks raviks; 3) patsient on varasemalt ettekirjutatud raviskeemi järginud. Allergeenspetsiifilist immuunravi võib teha ainult vastava süvendatud väljaõppe saanud erialaspetsialist. Ravi lõpetatakse, kui kahe aasta möödumisel ravi alustamisest ei ole raviarsti hinnangul ravi tulemused märkimisväärselt paranenud, võttes arvesse sümptomite sagedust ja raskust, ägenemiste arvu, ravimikasutust ning muutust elukvaliteedis võrreldes ravieelse perioodiga.

Näita rohkem

Teenused

  • Vastuvõtt

    • Allergoloogi vastuvõtt

      35–55 €
      Otsi kliinikuid

      Allergoloog on sisemeditsiini valdkonna eriarst, kes on spetsialiseerunud allergiatele ja organismi ülitundlikuse ilmingutele. Eelkõige tegeleb allergoloog hingamisteede, naha ja seedetrakti allergeenidest põhjustatud immuunsüsteemi reaktsioonidega nagu nohu, köha, lööbed, sooletalitluse häired ja muud. Esmasel vastuvõtul teostab allergoloog reeglina patsiendi läbivaatuse ning määrab vajalikud allergiatestid ning võimalusel planeerib ravi.